KUUPÄEV
Esmaspäev 6 September - 21:00 (2010)

REŽISSÖÖR
Pedro Almodovar

SÜNOPSIS

ALMODÓVARi üks rariteetsemaid ja stiilsemaid filme lõpuks Eestis suurel kinolinal. Surm. Kirg. Corrida. Veremaitsega armastus. Noor süütu Banderas, kes tahab saada toreeroks, kuid kardab pööraselt verd ja minestab iga kord, kui seda näeb...

"Oota mind taevas, kallis"

Paljud räägivad Almodovarist kui stilistist või isegi sisekujundajast, kes asetab oma filmides suurt rõhku varvidele, kompositsioonile ja materjalidele. See kõik on tõsi ja torkab silma eriti just režissööri hilisemate filmide puhul, kus esteetika tuleb kohati isegi niivõrd palju esiplaanile, et jätab pingelise süžee selja taha. Ja siis tundub, et kõik on kunstlik ja pingutatud, et tegemist on pigem teatrietenduse kui filmiga. Aga! See kõik on vaid pealispind. Skeemide ja dekoratsioonide taga peituvad kõige lihtsamad, elulisemad ja valulisemad olukorrad elust enesest. Ja need, kes ütlevad, et see kõik on lavastatud, ei ole seda lihtsalt ise läbi elanud. Ei ole tundnud suurt kirge ja armastust, mis lõppeb (või ka algab), veremaitse suus. Aga just veremaitsega immutatud armastusest räägibki Katusekinos linastuv “Matadoor” (Matador, 1986).

Endist härjavõitlejat Diegot (Nacho Martinez) ja naisadvokaati Mariat (Assumpta Serna) seob mõlema perversne kinnisidee: näha oma armsamat surnuna, tappa ta suurima kire hetkel, teha temast üheaegselt oma ihaldatu ja vastane. Teadagi viib see traagilise lõpuni. Filmis särab aga eriliselt hoopis noor Antonio Banderas, mängides veidi kohatut, range katoliikliku kasvatuse saanud friigilikku noormeest nimega Angel, kes ei ole veel naisega olnud, kes tahab saada toreeroks, ent kardab samas pööraselt verd ning minestab iga kord, kui seda näeb. See loob niisiis omamoodi kontrasti ja vastanduse surmaiha ja surmahirmu vahel, mis peitub ilmselt igas inimeses, ent enamasti sügaval, peidetud kujul. Banderas on erakordselt loomulik ja veenev, nii et me hakkame seda kõike uskuma ja peagi oleme meie need, kes saavutavad loomuliku sõltuvuse sellest kaasahaaravast loost. Ikka veel tundub liiga fake? Soovitan minna Madriidi ja saada osa härjavõitlusest. Jah, see on brutaalne, ent enne lõplike järelduste tegemist peab seda oma silmaga nägema, kuulma inimeste irrelevantseid hüüdeid, tundma härja higi ja vere lõhna, nägema, kuidas toreero ja härg omavahel sõnadeta suhtlevad. Seda, nagu ka armastust, ei saa sõnadega seletada. See kas meeldib või jätab külmaks. Nii on ka filmiga “Matadoor”.

“Tapmise hetkel ei tohi me kordagi kahelda – see on härjavõitluse esimene reegel,” utleb Diego Mariale, kui nende esimene kireheitlus osava viigiga lõppeb. Suurepärane metafoor naise ja mehe vahelise armastuse puhkemise ja lõppemise kohta. Veremaitse suus, viik või mitte, me kõik läheme kord taevasse. Ja loodetavasti ei ole me seal üksi.

Laura Talvet, KINOLEHT La Strada

VEEBILEHT
http://en.wikipedia.org/wiki/Matador_(film)

PRODUTSENT
Andrés Vicente Gómez

STSENARIST
Pedro Almodóvar, Jesús Ferrero

OPERAATOR
Ángel Luis Fernández

MUUSIKA
Bernardo Bonezzi

MONTAAŽ
José Salcedo

NÄITLEJAD
Antonio Banderas, Assumpta Serna, Nacho Martínez

TOOTJA
Compañía Iberoamericana de TV

LEVITAJA
SONY Pictures Classics